Kunagi vaatasin rullidega suusatajaid suviti mööda asfalti nühkimas kaastundliku pilguga. Kui ratturi "navigatsiooniperiood kestab 7-9 kuud, kehva talve puhul 12 või enamgi, siis suusatajad saavad kodumaal lumele max 3-eks kuuks. Harva rohkem.
Sellel sügisel sai jooksmisest villand. Soovisin sellele vaheldust. Pärast pikemaid jooksuotsi hakkas ka selg laulu lööma. Mõtlesin anda veidi koormust ratturite puhul kiduma jäävale ülakehale ja ostsin endale rullsuusad.
Esimesed 10 minutit klassikat asfaldil olid ärevad. Käed-jalad on suvega ära unustanud mida teha siis kui suusad on jalas ja kaikad käes. Tunnistan ausalt, et korra käis vilksamisi läbi mõte - kas see rullsuuskade ost ikka õige tegu oli. Aga seepeale keskendusin tehnikale ja rullid hakkasid soovitud suunas ning kiiremas tempos liikuma. Poole tunni mööduses tundsin ennast suuskadel juba päris kindlalt.
Kui pärast jooksu on mu jalad nagu 2 valulist keedetud makaroni, siis suusatades jaguneb koormus sama intensiivsuse (keskmine pulss) juures ühtlasemalt ja meeldivalt väss on nii jalades kui kätes. Lisaks ei põruta suusatamine nii nagu jooksmine. Sellega säästad oma pöida, põlvi ja selga.
Igal juhul jään ma sügiseti ka jooksma. Aga rullsuusk on sellele lahe vaheldus. Rullsuuskamine on abiks ka siis, kui Su liigesed ei talu jooksmisel liigestele tekkivat koormust. Minu selg sai igatahes jonksu.
Ja kindlasti on see asjalik sissejuhatus algavale suusahooajale.
Kerget veeremist suuskadele:-)
Riho