Suusatamine on vahva ja ka jooksmine on tore, aga paadunud ratturina tahan mina vähemalt korra nädalas sadulasse saada. Viimase aja külmapühad tegid asja veidi keerulisemaks, aga mitte võimatuks.
Selleks, et külmaga mitte ainult ellu jääda vaid ennast ratta seljas ka hästi tunda, on vaja hästi kinni pakkida ratturi kõige külmakartlikumad kohad – sõrmed, varbad ja nägu.
Kätte läks mul 2 paari kindaid. Peale läksid Pearl Izumi AMFIB LOBSTER ja sinna alla Shimano Windstopper sõidukinnaste analoog. Lobsterid andsid labakinda efekti (teki all on kahekesi ju ikka soojem:-)), samas said sõrmed pidurite, lenksu ja käiguvahetusega hästi hakkama. Vahepeal hakkas välimistel sõrmedel veidi jahe, aga lasin korra käe lenksust lahti, liigutasin sõrmedes vere käima ja külmatunne kadus.
Jalgade pakkimine oli veidi keerulisem ülesanne. Kuna jalad on mul loomu poolest veidi külmakartlikud siis panin jalga 2 paari sooje sokke, talvised sõidukingad Shimano SH-MW80 ja peale Adidas MTB Bootie kingakatete analoogid - 5 aastat vanad Treki neopreenist kinnise tallaga kingakatted. Sinna otsa veel ühed õhukesed kingakatted, pähe mask ja sõit võis alata. Kokkuvõttes oli täitsa OK. Jalad olid kuni sõidu lõpuni soojad. Välimine paar sõrmi hakkas viimane tund veidi tunda andma (mitte et nad kogu ülejäänud aja külmast tundetud oleks olnud), aga kerge liigutamine peletas peagi tekkiva külmatunde. Jook oli mul kaasas suusatajatele tuttava Salomon Nordic Thermo Belt-iga. Kuni sõidu lõpuni oli joogi temperatuur talutav. Mask kattis kinni ka nina ja suu nii, et näol ei hakanud külm ja ka sissehingatav õhk oli piisavalt soe. Koju jõudes avastasin ma lõua otsast ca 5 cm pikkuse jääpurika.
Oluline on veel käte-jalgade soojustamise juures pöörata tähelepanu sellele, et sokkide-saabaste-säärte-bahillade ja kinnaste-varrukate vahele külmasildasid ei tekiks. Esimese hooga ei pane tähele, et püksisäär on saapast väljas, aga pikapeale poeb külm ligi. Sellisel juhul on vaja külmasild kiirelt likvideerida ja uue sooja saamiseks aitab - ei ei, mitte Liviko soe pesu vaid ratas käekõrval 100-200m sörkjooksu.
Sellise külmaga oli lahtilükatud rattateedel lumi kivikõvaks külmunud. Sõita oli sama hea nagu mööda asfalti. Suurema mustriga kumm pidas hästi. Mõnes libedamas kohas tunnetasin ka vajadust naelkummi järgi. Libedaga sõites paraneb hästi ka tasakaalu tunnetus. Suvel poristel lõikudel tuleb see kindlasti kasuks.
Päris -20°C-ga ma ei soovita talvist rattasõitu katsetama hakata. Pigem hetkel valitseva pehmema talveilmaga. Aga soovitan proovida. Elamus missugune.
Ja legendaarne lause, et ei ole kehva ilma, on ainult sellele ilmale mittesobiv varustus, peab täiesti paika.
Riho