Lugu sellest, kuidas on Riho organiseeris kolmekat ja osad oleks äärepealt oma kehaosad ära külmetanud.
Nädalavahetus. Peas vallatud mõtted. Teeks kolmeka. Panin vastavasse foorumisse teate, et otsin kaaslast. Enne minekut sättisin ennast valmis. Mõtlesin hoolikalt mida sellisel puhul selga panna.
Et kõik ikka sujuks ja miski ei segaks. Õnneks on mul sellistes tegemistes aastate pikkune kogemus. Tean mis toimib ühes ja mis toimib teises situatsioonis. Enne välja minekut heitsin veel kiire pilgu termomeetrile. -12C. Kõik on kontrolli all.
Kimasin läbi karge õhu kohtumispaiga poole. Ei tea kellega täna kolmeka teeme? Lootsin, et läheb kuumaks andmiseks. Tegelikult sain jäise vastuvõtu osaliseks.
Mind ootasid Kull, Pohl ja Kaupo Raag. Jäised ei olnud nemad, vaid temperatuur oli langenud -20C peale. Seda mere äärest 6km sisemaa poole sõites. Õnneks olin keskmisest külmema ilmaga arvestanud. 2010 aastal tegin -20C-ga Talvise rattavarustuse testi käigus kolmeka ehk 3h treeningu. Kogemus oli olemas.
Hakkasime lume krigina saatel liikuma. Liiga palav ei olnud. Aga külm ka mitte. Vähemalt minul. Vähemalt esialgu.
10km pärast tuli mõistus pähe Kaupol ja ta pööras otsa ringi. Vaatasin kompuutril temperatuuri näitu. See oli -27C. Ülejäänud seltskonna ajusagarate vahel kellad veel helisema ei hakanud. Või siis nad enam ei helisenud.
5km pärast meenusid siiski õpetaja Lauri kuldsed sõnad: „Kui kõike ei jõua, siis tee pool“. Hakkasime kodu poole hoidma. Külm tegi mõtted hästi klaariks. Kull nt arvas, et triatlon on tema ala. Ta hüppas ratta seljast maha asus ratas käe kõrval jooksma. Pohl avastas enda jaoks trekisõidu ja sõitis kuni trenni lõpuni ühe käiguga. Kuigi rattal oli uhke elektrooniline käiguvahetus.
Edasi hakkas ka muu elektroonika alla andma. Esimesena rändas Pohla Garmin sooja taskusse. Seejärel pakkis ennast kokku Kulli Wahoo Bolt. Siis Garmini radar. Aga ka üks on lahinguväljal sõdur. Minu Wahoo Element Roam näitas numbreid kuni lõpuni. Lisaks toimisid lõpuni Exposure Lighst tuled. Sellel päeval ei huvitanud kedagi kilomeetrid, aeg, võimsus, pulss ega isegi max kiirus. Vaatasime ainult temperatuuri.
Kui lõpuks tagasi Iru Ämma juurde jõudsime, ilutses minu Wahoo ekraanil -22C. Tegime jäätunud habemetest pildid ja läksime laiali. Kuue km kaugusele koju jõudes oli Kuumalaine Viimsi Rannas, kõigest -16C.
Riiietus oli mul sisuliselt sama mis 14 aastat tagasi kirjutatud artiklis. Ainult bahillasid oli vaid 1 paar. Aga jalad olid OK. Kuigi ma jooksin ainult 1 korra. Kätel said veidi külma Nimeta sõrmed, mille otsad on nüüdseks 1,5 päeva tuimad olnud. Ja näole oleks pidanud maski ette tõmbama. Põsesarnad said veidi külma. Kullil nii hästi ei läinud ja olukord sundis teda samal päeval veel EMO-s arstiga kohuma.
Kordan üle Talvise Rattavarustuse testi kokkuvõtte:
Päris -20°C-ga (rääkimata -27C-st) ma ei soovita talvist rattasõitu katsetama hakata. Pigem pehmema talveilmaga. Aga soovitan proovida. Elamus missugune.
Ja legendaarne lause, et ei ole kehva ilma, on ainult sellele ilmale mittesobiv varustus, peab täiesti paika.