...ehk lugu sellest, kuidas onu Riho karjamaal Sakala Lembitu aegseid münte otsis ja kohaliku talu aidas sardelle kooris.
Kui varasematel aastatel oli Haanja 100 väärikas lõpp hooajale, siis tänapäeval pärast seda tsüklokrossi hooaeg alles algab. Seetõttu olen viimastel aastatel võtnud Haanja 100t kui head mahutreeningut. Tegelikult vahet ei ole, kas sõidad CX-i või mitte – H100 ei ole võistlus, vaid fenomen, millel osalemine on vähemalt minusugusele keskpärasele maanteeratturile MustBe😊. Tänavu oli ka miili aasta. Seda väljakutset ma siiski vastu ei võtnud ja regasin ennast Mesikäpa sõidule. Olen sellel hooajal tegelenud uute hobidega. Uus look, make up jne. Ehk rattasõiduks on jäänud tavalisest vähem aega.
Igal juhul 23.09 pakkisin ratta auto pele ja võtsin kursi Kubija hotelli poole.
Tehnika tundus korras olevat. Keila kolmapäevakul sõitis keegi küll tagakäikkarisse ja teisel ringil mul käigud hästi ei käinud, aga pärast võistlust sai käigud paika regullitud ja raami kõrv oli samuti noolsirge. Vaatasin veel üle piduriklotsid, keti ja kõik muud sõlmed. Neljapäeval veel MTB rattaga tööl ning tehnika toimis ideaalselt. Jäi üle veel ennast trimmi ajada. Paar viimast päeva olin Vitautase dieedil. Lisaks manustasin täpsed doosid (nii palju kui hing ihaldas) liha, kala, kana, kartulit, riisi, salatit ja ohjeldamatult jäätist ning šokolaadi. Ehk nagu alati.
Ilmateade lubas suht kuiva sõitu. Plaanisin veeta rajal ca 6h. Valmistasin ette väikese varuga Maurten Drink Mix 320 spordijooki. Rajal võib juhtuda ja selleks tuleb valmis olla. Maurteni joogi kõige positiivsem omadus on minu jaoks see, et taskuid ei ole vaja täita geelidega. Jook sisaldabki geele. Powerit jagub terveks päevaks. Kogemus mulluselt H100-lt, tänavuselt L´Etape du Tourilt jne on piisav. See võimaldas täita taskud vahu, pumba, varuballooni, siserehvi ja multitööriistaga. Ruumi jäi ülegi, et ilma soojenedes taskud üleliigseid riideid täis toppida.
Onu Riho valmistumas Haanja100 läbimiseks
Kubijal läbisin standardprotseduuri:
- Hotelli parklas auto laadima
- Regamine
- Õhtusöök
- Rattale number külge ja viimane ülevaatus
- Paar õlut ja jõmisemine fuajees
- Tuttu
- Unes nägin, et Maurten andis MPK – Metsiku Puraka Kuubis. Mitte ainult Lätlased ei saanud sugeda, vaid finišisirgel edestasin ka turvamotikat.
- Üles
- Unenägu läks meelest
- Hommikusöök
- Rattariided selga
- Ratas kätte ja starti...
Siin tekkis esimene error. Tagarehv oli tühi. Mitte pehme, aga TÜHI. Vaakumis. Stardini oli veidi üle 30 min. Õhtul oli kõik alles, nüüd on kõik puudu! Kas kohe siserehv sisse? Või vaht? Või prooviks pumbata? Hotelli ees seisis Grisha tehnitška. Sealt saadud pumbaga lasintagarehvi rõhu sisse. Mingit susinat, lateksi leket ega midagi sarnast ei tekkinud. Otsus - lendame peale ja teel olles lahendame tekkivad probleemid.
Rulliradadel ja majade vahel toimunud kriteerium oli hea soojendus. Sättisin ennast tuntud BMX korssiässa Janek Maidla tuulde. 9 km sai sõidetud enne, kui algas esimene tõus. Vahetasin käike ülespoole. Käikar otsustas mingil põhusel liikuda alla poole. Jäin seisma. Valitsa liigutamine ei tekitanud käikaris mingeid emotsoioone. Kuna tõusul oli kitsas, siis kobisin alla ja asusin olukorda uurima. Tagakäikari tross oli lahti tulnud ja ennast liigendite vahele kinni kiilunud. Et trossi sealt kätte saada, pidin keerama välja trossi pingutava poldi. Tükk tegu oli, et urgitseda välja tross, see näppude vahel ära pingutada ja hakata pesasse polti keerama. Protseduuri käigus kukkus muru sisse seib, mis trossi käikari külge surub. Väikese musta seibi otsimine heinamaalt on nagu väikese musta seibi otsimine heinamaalt. Katkusin heina ja tuuseldasin mulda. Tulemus oli 0. Mööda oli sõitnud pea kogu H100 seltskond. Osa küsisid mis juhtus, teine osa pakkus abi. Totu raamatu lahutamatute meistrimeeste Plint ja Prunt kombel saabusid sündmuskohale Erik Raitviir ja Mart Kalamees. Entsoklüpeediliste rattateadmistega paarist ei olnud seibiotsingutel abi ja ja lasin neil edasi sõita. Õnneks oli tulnud minu pitstoppi filmima lähedal asuva maja peremees. Küsimuse peale kas tal leidub majapidamises 3-st või 4-st seibi või trelli ja puuri, millega ketiluku auk suuremaks puurida, et uus seib teha sain vastuseks – midagi ikka leiab. Jalutasime maja poole seda midagit otsima.
Kohe hakkavad suured probleemid
Kõigepealt sain seibi. Selle välisläbimõõt oli nii suur, et ei sobinud. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kahtlase kolinaga lähenes minu popup töökojale H100 rajaga vastassuunas liikuv klubikaaslane Kaido Kaschan. Viskas ratta mulle sülle ja teatas, et võin saada tagavaraosadeks siit kõik mis vaja. V.a. tirrisüdamiku, mis oli tal laiali jooksnud. Tema käikari seib oli samuti veidi suur, aga ajas asja ära. Käigud hakkasid tööle ja sain uuesti liikuma hakata. Mõne aja pärast hakkasid viimased sõitjad selg ees vastu tulema. Ühel suht järsul asfaldi tõusul väntas mäest üles päris raske rauaga matkajopes ja retuusides neiu. Lükkasin talle hoogu juurde ja soovitasin vanal heal 3x9 ülekannetega rattal eest vähemalt keskmise või siis grannyle vahetada. Tegu oli Kerttu Jukkumiga. Igati sportlik naisterahvas, keda Hobisport kunagi toetas ka Triatloni läbimisel. Rattakauge inimene peab omama Väga Suurt Julgust, et H100 starti tulla. Ja Metsikut Meelekindlust peab olema veel selle lõpuni sõitmisel.
Kütioru TP-st kimasin läbi. Liiklus rajal muutus tihedamaks. Lonksasin aga Maurteni jooki teades, et teises TP-s saan pudeleid vahetada. Mingi hetk hakkas tagumine ots kahtlaselt õõtsuma. Õhk tagarehvist lahkus molekulhaaval. Kas peatuda ja lasta sisse vaht? Või CO ballon? Või jõuan TP ja põrandapumbani? Õnneks jõudsin sildini TP2 – 1km. Veidi maad veel ja ... krt rehv tühi. Ei viitsi vahu või ballooniga majandama hakata. Jalutan TP-ni.
Õhk sisse. Uued pudelid. Andsin kommentaarid oma tehniliste seikluste kohta kõikidele küsijatele ja panin edasi. 3 bar-i tagarehvis on ikka raju, aga parem kui 0,3bar-i. Pärast paari KM läbimist kadusid ära 3 kergeimat käiku. Avasin Hobispordi popup töökoja. Proovisin sõrmedega trossi pingutada Õnnestus tagasi saada 1 käik. Pingutasin trossi ära ja edasi. Õnneks oli rajal liiklus tihe. Kuna suht palju tõuse kõnniti, siis liikusin oma raskete raudadega vändates/kõndides teistega samas rütmis. Peas vasardas: Millal raskete raudadega sõit kätte maksab? Milla krambid tulevad? Samas manustasin Maurteni jooki kella pealt iga 15 min tagant ja 0,5l/h.
TP3 – Näpitsaid!!! Lõpuks leiti. Tross pingule. Käigud töötavad, Veidi õhku tagarehvi. Kommentaarid oma tehniliste seikluste kohta küsijatele. Edasi. Maurteni joogid iga 15 min tagant ja 0,5l/h.
TP4 – Pumpa!!! 3 bari uuesti sisse. Kommentaarid küsijatele. Edasi. Maurteni joogid iga 15 min tagant ja 0,5l/h.
Kuni sõidu lõpuni oli enesetunne hea. Vaatamata vahepeal kasutatud rasketele raudadele ei tekkinud kordagi krambipoegagi. Mis minu puhul on imeks pandav.
Tundub, et Maurten aitab kõige, v.a. tehnika lammutamise vastu.
Ma ei tea kes onu Riho finishisse lubas