Tippu jõudmine ei ole kunagi lihtne. Aga see tuleb enda jaoks võimalikult probleemivabaks teha. Rattasõit on hea kombinatsioon, kus tuemuse saavutamiseks on vaja võrdselt nii tipptasemel tehnikat kui füüsilist võimekust. Minu selle aasta kõrgeim sportlik eesmärk oli finišeerida 1850m kõrgusel – legendaarse Alpe d´Huezi otsas.
Tehnika taha ei saanud midagi jääda. Mäkke vedasid mind Cannondale SuperSix EVO Hi-Mod Disc Ultegra Team Replica ratas ja all veeresid FFWD RYOT 55 jooksud. Vaim oli ka valmis. Põhiline oli toitumisega mitte alt minna. Olen viimased 2 aastat manustanud võistlustel Maurten Drink Mix-i. Pikim võistlus sai Maurteni kütuse abil läbi sõidetud mullu H100-l. Ainult Maurteni jook ja 0 geeli, batooni jms töötas hästi. Rääkimata lühematest sutsalatest – XXL maratonid jne😊.
Kuna temperatuuriolud Alpides tõotasid tulla veidi kõrgemad kui sügisesel Vällamäel, siis tegin sinna veidi lahjema segu. 0,5 liitrise pudeli asemel segasin paki Drink Mix 320-t 0,75 liitrise pudeli sisse. Taskusse panin veel 4 pakki TP-s uue joogi segamiseks ja võis teele asuda.
Minu stardigrupp hakkas liikuma kell 7:30. Temperatuur kellal näitas 13C. Alguses liiga palav ei hakanud. Plaan nägi ette hoida võimsust Assioma võimsusanduri abil 3ndas tsoonis ja jooki manustada iga 10 min tagant. Esimene tõua hakkas stardist pihta ja kestis 36km. Selle aja jooksul kogunes 1400 tõusumeetrit. Enesetunne 2642m kõrguse Col du Calibieri otsas oli suurepärane. Algas minu lemmikosa sõidust – laskumine. Esimene laskumine kestis kokku 50km. Vahele jäid mõned tõusupõksud (nt 5km pikkune tõus Col du Telegraphe tippu), aga muidu puhas rõõm allamäge kihutamisest ja täie hooga kurvide võtmisest. TP-s tegin esimese peatuse – segasin uued joogid, selgitasin LAV-st pärit ratturile, mida tähendab eesti keeles tema särgil olev kiri RAHA Racing ja asusin teist tõusu võtma.
Temperatuur oli tõusnud 25C-ni. Rütm oli endine – 3 tsoon ja jook iga 10 min tagant. Ilm hakkas oma tegelikku palet näitama. 29km pikkuse tõusu lõpus 2067m kõrguse Col de la Croix de Fer otsas näitas kompuuter temperatuuriks juba 35C. Viimasel kahel kilometril hakkasid ka krambid kimbutama ja ma tõstsin joomise tempot – lõuatäis Maurten Drinki iga 5 min tagant. Järgneva 30km pikkuse laskumise ja 10 km mööda lamedat maad sõitu jooksul püüdsin lõdvestada oma lihaseid nii palju kui võimalik. Põikasin sisse ka teele jäänud kohvikusse, kis segasin järjekordse postsu jooke. Kuna temperatuur oli tõusnud juba ulmeliise 40C-ni, siis tundsin, et soovin veidi lahjemat segu. Ühete pudelisse läka tavaline segu ja teise vesi. Võtsin edaspisi iga 5 min tagant pool lonksu Maurtenit ja pool lonksu vett.
Kergete krampdega 13km pikkuse Alpe d´Huezi all olla oli suht sürr tunne. Aga kohale sai tuldud selleks, et üles sõita ja uskusin, et Maurten annab tiivad. Tegelikult algasid krambid suht esimesel kilomeetril. Aga aegalalt peatudes ja ennast jahutades, masseerides, ja kella järgi juuesjuuesjuues sõitsin võiduka lõpuni.
Möll raja ääres oli omaette emotsioon. Esimestel tõusudel veidi vähem, aga viimane tõus hakka vaikselt meenutama Eurospordis nähtut – pidev AllezAllez, aegajalt sekka LähebLäheb, Heia Eesti oli äge. Kirsiks tordil 5km enne lõppu suuskadel norrakad ja muusikaks AC/DC Hells Bells.
Kokkuvõte Maurtenist:
- 9h rajal, ja energiapuudust ei tundnud.
- Tarbisin 9+ liitrit vedelikku segatuna 7 paki Maurten Drink Mixiga
- Hommikusöök oli kell 5 ja õhtusöök kell 21. Vahepeal sõitsin ratast ja elasin Maurtenist.
- Naine arvas, et elekter on kallis, viskaks külmkapi välja ja elaks edaspidi sellest imejoogist😊
Tagant järgi tarkusena oleks pidanud manustama ka Saltsticki soolakapsleid. Ehk oleks krampidest pääsenud. Aga las järgmiseks korraks jääb ka mõni salarelv varuks.
