Onu Riho, kes pidas ka Veebruari viimasel päeval oma kes teab mitmendat sünnipäeva pakatab elutarkusest ja jagab seda aeg ajalt ka teiega.
Seekord muutub Riho kohvigurmaanist ajaloolaseks ja selgitab miks asjad maailmas nii või teisiti on.
Võib arvata, et sportlased joovad kohvi eelkõige koffeiinisisalduse tõttu. Jalgratturite suhe kohviga on palju keerukam ja mitmetahulisem.
Võib arvata, et suhe oli juba varemgi olemas, aga kapist tuldi välja 60ndatel, kui Fabbrica Apparecchiature Elettromeccaniche e Affini (või FAEMA) sponsoreeris samanimelist Faema jalgrattameeskonda. 1968-1970 sõitis seal ka Eddy Merckx ja selles meeskonnas võits ta ka oma esimesed suurtuurid.
Sealt edasi toetasid profitiime Cafe de Columbia, Saeco ja Segafredo. Aga profispordi toetamine on suhte üks tahk. Teine dimensioon on kohvikud ja espressobaarid, mis on ajalooliselt pakkunud ratturitele nii lõõgastumis ja suhtluskohta peale sõitu või kiiret peatuskohta pikemal treeningul.
Kohvisõidu konkreetset määratlust on raske leida. Professionaalsete ja võistlevate jalgratturite jaoks sarnaneb see taastumissõiduga, kus pärast pikka või eriti rasket võistlust viiakse mürkidest lihastest välja.
Neile, kes sõidavad rattaga hobi korras, võib aga kohvikusõit olla lihtsalt kerge trenn koos sõpradega kus vahepeal tehakse mõni peatus, et nautida tassikest head kohvi.
Nii ratturitel kui kohvigurmaanidel on üldjuhul sarnased huvid. Ratturitele meeldib rataste disain, tehnika täpsus ja keerukus. Sama mentaliteet, nüansirikkus, detailidest sõltuv tulemuse kvaliteet valitseb ka kohvimaailmas alates ubade kasvatamisest kuni kohvi valmistamiseni.
Ja lõppude lõpuks on igal ühel oma tõde, miks ta kohvi joob. Aga fakt on see, et ratturid kummutavad kohvitopse metsikutes kogustes. Ja selleks, et iga rattur saaks ka kodus on Hobispordi virtuaalsetel riiulitel leidnud koha suurepärased KOHVIOAD. Tellige ära. Kallake oma kohvimasinasse ja edaspidi on iga trenn caffe ride😊.